Jah, ma ei ole ammu siia midagi kirjutanud ja jah, ma olen veidi sõltuvuses Lorde albumist Pure Heroine...
Mul oli plaanis miskit moe teemalist postitada, üle kes teab mis aja või siis hoopis veidi päevakajalisemalt veidi kiruda olukorda, kus ma sain kinnitust, et kas ma käin valimas või mitte, siis tulemus on sama..võimalik, et isegi hullem..aga pärast jalutuskäiku täna raba äärel koeraga leidsin, et alustuseks kirjutan hoopis millestki muust.
Kaks aastat tagasi ei kasutatud Eestis ega ka suuresti terves maailmas sellist programmi nagu instagram sugugi palju. Nüüdseks on aga pea igal nutitelefoni kasutajal, kellele läheb korda mis toimub sotsiaalmeedias alla laetud vastav äpp. Miks ma sellest siin kirjutan? Nimelt mõtlesin, et jagan ka inimestega seda jalutuskäiku, ilus ilm, koer, raba..(lõpuks ma seda ka tegin) aga moment, kui ma pidin vajutama nuppu, et pilt kõigi mind jälgivate inimeste telefonis kättesaadavaks osutuks, tabas mind mõte, et isegi kui inimesed näevad seda pilti, ei ole see isegi ligilähedane sellele, et viibida ise kohapeal, kogeda seda vaikust, mis tol hetkel seal raba piiril oli, seda päikesepaistet, ükski retina või mis iganes muu ekraan ei suuda edasi kanda sügistoone nii nagu kogeb seda inimsilm (eriti veel minu tuhmi nägemisega silmad, mis olid peidetud aviaatorite taha). Milleks jagada midagi poolikult? Mingi aeg tagasi, kui inimestel ei olnud veel nutitelefone ja digikaamerad ei olnud veel pea igaühele kättesaadavad, siis oli pildi tegemine nagu omaette sündmus ja pigem veeti sõber või sõbranna kohale ja näitati ja kogeti koos. Täna on aga olukord selline, kus sellist ilusat momenti üritatakse jupina jagada õhtusöögi kõrvale või teel koju trammis või kus iganes. See aga on ebameeldiv inimesele kes pole pildi peal olevas kohas käinud, kuna ta lihtsalt ei kujuta ette seda tunnet seal või teda lihtsalt ei huvita, sest olgem ausad kui paljud meist on pidanud tuttavate puhkusreiside pilte vaatama ja keda asualt on need huvitanud? Pilt lihtsalt ei suuda seda emotsiooni edasi kanda enamjuhtudel kuna kõik meist ei ole lihtsal professionaalsed fotograafid.
Ehk siis selle jutu mõte oli, et selle asemel, et näidata sõbrale/sõbrannale pilti telefonist, kasuta seda jubinat selleks milleks hr. G. Bell ta algselt leiutas ja helista ning kutsu oma sõber/sõbranna välja sinna kus sa parasjagu oled kui see vähegi võimalikuks osutub!
Edaspidi katsun seda blogi pidada järjepidevamalt kui 1 postitus pooleteise aasta jooksul..
Ja nagu alati
Y.L.I.F.L. - so do it!
H'
No comments:
Post a Comment