I am H, H as Human. I am a human being, I am not perfect, I am not even close to being one. I am not the best, but I am something. I am the best ME there is. i dare you to find a better me. I owe myself to be the best me, I am obliged to become the best I can.
Sounds a bit cliche, but life is a series of clichés, it's what you make of these clichés what matters.
Do not be distracted by people that say that you can not do something you wake up wanting to do. You can, if you work hard and keep on doing it. Do not let people keep you down by saying you are not this or that, they are jealous. THEY can't do it, that does NOT mean you can't! Just do it. What is holding you back? You don't have the necessary means? Find another way. Be creative. Just do it.
You want to be a lawyer? Study hard, study harder than anyone else. Take those exams, stuff those good grades down those mean professors mouths. You want to be a architect? Draw, study, imagine, read and you can! You want to be a dancer? No one is holding you back. You can start right now, put on your favourite tune and dance. Do it every day, every free moment you got, spend it dancing. watch videos, listen, visualise those moves. You already are a dancer. We are the generation who can do anything we put our minds to.
So stop reading this (unless you want to be a blogger or something, than keep reading posts) and start doing what you want. Success is not something that will find you, YOU have to find it. When do you have it? When in the mornings you think that today I can do what I want with whom I want. I am not talking about sex (unless you want to be a porn actress or a prostitute, if so, go right a head). If you find that thing that makes you happy and you can not think of a thing you would rather do than it, then GO FOR IT & PLEASE DON'T STOP UNTIL YOU MAKE IT!
H'
Friday, December 13, 2013
Friday, October 25, 2013
Cristal, Maybach, diamonds on your timepiece, jet planes, islands, tigers on a gold leash!
Jah, ma ei ole ammu siia midagi kirjutanud ja jah, ma olen veidi sõltuvuses Lorde albumist Pure Heroine...
Mul oli plaanis miskit moe teemalist postitada, üle kes teab mis aja või siis hoopis veidi päevakajalisemalt veidi kiruda olukorda, kus ma sain kinnitust, et kas ma käin valimas või mitte, siis tulemus on sama..võimalik, et isegi hullem..aga pärast jalutuskäiku täna raba äärel koeraga leidsin, et alustuseks kirjutan hoopis millestki muust.
Kaks aastat tagasi ei kasutatud Eestis ega ka suuresti terves maailmas sellist programmi nagu instagram sugugi palju. Nüüdseks on aga pea igal nutitelefoni kasutajal, kellele läheb korda mis toimub sotsiaalmeedias alla laetud vastav äpp. Miks ma sellest siin kirjutan? Nimelt mõtlesin, et jagan ka inimestega seda jalutuskäiku, ilus ilm, koer, raba..(lõpuks ma seda ka tegin) aga moment, kui ma pidin vajutama nuppu, et pilt kõigi mind jälgivate inimeste telefonis kättesaadavaks osutuks, tabas mind mõte, et isegi kui inimesed näevad seda pilti, ei ole see isegi ligilähedane sellele, et viibida ise kohapeal, kogeda seda vaikust, mis tol hetkel seal raba piiril oli, seda päikesepaistet, ükski retina või mis iganes muu ekraan ei suuda edasi kanda sügistoone nii nagu kogeb seda inimsilm (eriti veel minu tuhmi nägemisega silmad, mis olid peidetud aviaatorite taha). Milleks jagada midagi poolikult? Mingi aeg tagasi, kui inimestel ei olnud veel nutitelefone ja digikaamerad ei olnud veel pea igaühele kättesaadavad, siis oli pildi tegemine nagu omaette sündmus ja pigem veeti sõber või sõbranna kohale ja näitati ja kogeti koos. Täna on aga olukord selline, kus sellist ilusat momenti üritatakse jupina jagada õhtusöögi kõrvale või teel koju trammis või kus iganes. See aga on ebameeldiv inimesele kes pole pildi peal olevas kohas käinud, kuna ta lihtsalt ei kujuta ette seda tunnet seal või teda lihtsalt ei huvita, sest olgem ausad kui paljud meist on pidanud tuttavate puhkusreiside pilte vaatama ja keda asualt on need huvitanud? Pilt lihtsalt ei suuda seda emotsiooni edasi kanda enamjuhtudel kuna kõik meist ei ole lihtsal professionaalsed fotograafid.
Ehk siis selle jutu mõte oli, et selle asemel, et näidata sõbrale/sõbrannale pilti telefonist, kasuta seda jubinat selleks milleks hr. G. Bell ta algselt leiutas ja helista ning kutsu oma sõber/sõbranna välja sinna kus sa parasjagu oled kui see vähegi võimalikuks osutub!
Edaspidi katsun seda blogi pidada järjepidevamalt kui 1 postitus pooleteise aasta jooksul..
Ja nagu alati
Y.L.I.F.L. - so do it!
H'
Mul oli plaanis miskit moe teemalist postitada, üle kes teab mis aja või siis hoopis veidi päevakajalisemalt veidi kiruda olukorda, kus ma sain kinnitust, et kas ma käin valimas või mitte, siis tulemus on sama..võimalik, et isegi hullem..aga pärast jalutuskäiku täna raba äärel koeraga leidsin, et alustuseks kirjutan hoopis millestki muust.
Kaks aastat tagasi ei kasutatud Eestis ega ka suuresti terves maailmas sellist programmi nagu instagram sugugi palju. Nüüdseks on aga pea igal nutitelefoni kasutajal, kellele läheb korda mis toimub sotsiaalmeedias alla laetud vastav äpp. Miks ma sellest siin kirjutan? Nimelt mõtlesin, et jagan ka inimestega seda jalutuskäiku, ilus ilm, koer, raba..(lõpuks ma seda ka tegin) aga moment, kui ma pidin vajutama nuppu, et pilt kõigi mind jälgivate inimeste telefonis kättesaadavaks osutuks, tabas mind mõte, et isegi kui inimesed näevad seda pilti, ei ole see isegi ligilähedane sellele, et viibida ise kohapeal, kogeda seda vaikust, mis tol hetkel seal raba piiril oli, seda päikesepaistet, ükski retina või mis iganes muu ekraan ei suuda edasi kanda sügistoone nii nagu kogeb seda inimsilm (eriti veel minu tuhmi nägemisega silmad, mis olid peidetud aviaatorite taha). Milleks jagada midagi poolikult? Mingi aeg tagasi, kui inimestel ei olnud veel nutitelefone ja digikaamerad ei olnud veel pea igaühele kättesaadavad, siis oli pildi tegemine nagu omaette sündmus ja pigem veeti sõber või sõbranna kohale ja näitati ja kogeti koos. Täna on aga olukord selline, kus sellist ilusat momenti üritatakse jupina jagada õhtusöögi kõrvale või teel koju trammis või kus iganes. See aga on ebameeldiv inimesele kes pole pildi peal olevas kohas käinud, kuna ta lihtsalt ei kujuta ette seda tunnet seal või teda lihtsalt ei huvita, sest olgem ausad kui paljud meist on pidanud tuttavate puhkusreiside pilte vaatama ja keda asualt on need huvitanud? Pilt lihtsalt ei suuda seda emotsiooni edasi kanda enamjuhtudel kuna kõik meist ei ole lihtsal professionaalsed fotograafid.
Ehk siis selle jutu mõte oli, et selle asemel, et näidata sõbrale/sõbrannale pilti telefonist, kasuta seda jubinat selleks milleks hr. G. Bell ta algselt leiutas ja helista ning kutsu oma sõber/sõbranna välja sinna kus sa parasjagu oled kui see vähegi võimalikuks osutub!
Edaspidi katsun seda blogi pidada järjepidevamalt kui 1 postitus pooleteise aasta jooksul..
Ja nagu alati
Y.L.I.F.L. - so do it!
H'
Subscribe to:
Posts (Atom)