Long time no spEak

Hello.. pole ammu midagi siia kirjutanud.. igal hommikul teisi blogisd lugedes mõtlesin küll, et jah, täna õhtul koju jõudes teen selle liigutuse ja kirjutan midagi, aga - ei.

Igatahes, täna ma kirjutan midagi siia, mille ma tegelikult kirjutasin juba mõnda aega tagasi, endale n.ö. sahtlisse. Tegelikult jäi see kuhugi arvuti folderisse, aga millegi pärast arvan, et nüüd on õige aeg see sealt välja võtta..

Selleks, et mõelda n.ö outside of the box, tuleks esmalt karbist välja vaadata. Selleks, aga et karbi äärele ulatuda, et välja saaks näha peaks keegi meid aitama, sest kui me näeksime koguaeg karbist välja, siis oleks meie silmaring pidevalt laiem ning sellel ütlusel ei oleks mingit sisu. Samas olen ma veendunud, et kui karbi ääre tagant välja piiluda, siis me näeksime ainult teisi karpe ning võib-olla, kui veab, ka mõnd teist kes vaatab sulle sama suurte silmadega vastu. Alles siis kui me oleme kõikidesse karpidesse piilunud ning teada saanud mis neis on saame me öelda, et need on vaid karbid ning karp on selleks, et sinna midagi panna ning ise peaksime me karbis olema alles siis kui see naeltega kinni lüüakse ning kusagile ära maetakse. Kurb on aga see, et enamus inimesed elevad terve elu oma karbis, mõned lasevad kellegi veel sinna karpi, osad lähevad kellegi teise karpi, kuid üheks parajaks karbi majanduseks jääb kogu nende elu. Nii, et elu võiks vaadata kui suurt ladu, kuhu on paigutatud hunnik karpe, kus elavad inimesed. Aeg-ajalt on näha mõnd julget karbist välja piilumas, mõni eriti hulljulge vahetab karbi korra-kaks elu jooksul kuid karpi jäävad enamus. Need kes oma elu aga karbi vabalt elavad, neid on vähe kuid nendest kuuled suhteliselt tihti, need on inimesed kes teevad seda mida nad tahavad, need keda ei piira mingid nõmedad hirmus kartusest, et mida teised arvavad või mida nad ise endast arvavad, nad ei karda, et kui nad teevad ühe vale liigutuse, astuvad hetkeks teelt kõrvale, et siis on nende elu läbi. Need on inimesed kes elavad oma elu täie raha eest, need on inimesed kes saavad päeva lõpus öelda no regrets. Mida ma tahan öelda on see, et elada tuleks lao juhatajana, teada kus asuvad kastid, mis neis peitub, kuid mitte kunagi ühte kasti jääda.